Milvi Puraviku tehnikaminutid

Tärä!

Tehnikamutt nagu ma olen, räägin transpordist Madagaskaril.

Põhimõtteliselt on nii, et kui oled endale rattad alla saanud, siis kogu su tulevane sisetulek läheb remondi peale. Sest teed on närused. Ja närused on nad põhiliselt vihmade tõttu. Ning taskulamp peab kindlasti kaasas olema, sest pimedaks läheb varakult - nii kella viiest-kuuest on asi nägematu.

Kui on kuiv hooaeg, siis saab masinaga läbi. Kui vihmaperiood, siis jõed ajavad üle ning sillad uhatakse minema. Ja kui sillad uhatakse minema ning oled rikas, siis A-st B-sse lendad lennukiga, kui vaene, siis käid sadamas maad kuulamas, et äkki keegi sõidab piki rannikut kusagile. Võimalik, et leitakse ka hull, kes on nõus autoga sõitma ning kui silda pole, siis äkki saab üle jõe piroogiga.

Kolm esimest päeva ei saanud absoluutselt mitte midagi aru. Et näiteks kuidas mitte omal jalal linna ühest otsast teise saada. Taksoga oleks Madagaskari mõistes raudselt mõttetult palju maksnud ja meie stiilis busse polnud kuskil näha. Kolmanda päeva lõpuks jagasin süsteemi ära ning kadusin pealinnast.

Liiprid olid maas küll, aga rong käis vist ainult ühte linna ja raudteejaama väravad olid nagu lukus kah. Ei tea - kahtlased lood olid selle railway'ga.

Aga jah, põhiline transport oli taxis-brousse, mille kogunemiskohad tuli linnas üles otsida. Samast kohast sai ka nn. busside peale mis olid umbes nagu vene ajal akvaarium-matusebussid. Aga taxis-brousse'd rokksid. Kogunemiskohas oli terve teeäärne täis mikrobusse, sihtkoht esiklaasidel kirjas. Miskist koperatiiviputkast ostsid pileti, kompsud seoti mikroka katusele, munesklesid paar tundi oodata, et masin täis saaks ja sõit läks lahti. Ja kuna teed olid käänulised ja kahtlased, siis miski 350 km sõit võttis koos masina parandamisega aega 10 tundi :) Ma nii tehnikamutt ka pole, et oskaks asja seletada - aga kogu aeg oli sama viga, et ratta juures läks midagi tuksi, nii, et tuli ratas maha võtta ning siis masinal seal all miskit taguda. Amordid või whatever. Ei tea - peab autofännide käest uurima. Igatahes, kui tahtsid õiget ehedat Madagaskarit näha - siis oli taxis-brousse ideaalne transpordivahend - kolistab suvalised Aafrika kolkakülad läbi, veab rummi, kalkuneid, lõppfaasis aidsihaiget, jne. Ja kompse on katusel nii palju, et mikroka seest peab tavaliselt sissevajunud katusepleki tagasi lükkama. Siia juurde veel autojuhtide sügav ja lõplik armastus oma automaki ning kassetikogu vastu :)

Osades linnades on ka pousse-pousse'd ehk rikšad - põhimõtteliselt sõidad nagu tõllas ringi, ainult vedajaks on hobuse asemel inimene. Kui harjunud pole, siis väga veider värk igatahes.

Paadindus oli iseteema. Käisid enam-vähem siis kui paadivanameestele sobis. Paadid ise olid sellised max 12-kohalised jullad. Kuna paar aastat tagasi oli midagi olulist põhja läinud, siis asja karmistati, ning enne jullasse ronimist pidi end kohalikus pollarijaoskonnas arvele võtma. Ja paadis istud, päästevest seljas.

Kohalikud lennukid on enam vähem oki-toki. Aegadel ammustel oli teeninduskvaliteet nii sitt olnud, et Air Madagaskar ristiti Air Mad'iks :) Nüüd on ok. Vist. Lennukid on sellised pisemad - umbes nagu Tallinn-Helsingi vahel sõeluvad. Või siis väikematel liinidel nagu Tallinn-Kärdla oma. Üks oli isegi nii pisike, et kogu lennu sai näha, mida piloodid oma elektroonikaga teevad :)

Vot nii.
Ja ärge tulge kunagi vinguma, et Eesti transport imeb!

käterätik mädaneb kotis ära

Ei ole midagi jubedamat, kui hommikul tööleminnes leida esikust eelmisel õhtul vedelema unustatud ujumiskott :\

saarte värk

pollar viis kaks kutti, kes poppi panid, Kuressaare raamatukogu netist kooli.

head naistepäeva

i äm bäk

vnimanije kõik karvased ja sulelised!

te lihtsalt ei kujuta endale praegu ette - Madagaskar rockib täiesti hullumiseni!!!