kuidas lõplikult perse saata

"Mida sa suvel tegid?"
"Aborti"

kohvrid

Tuiasin eile peaaegu igas Rocca al Mare poes. Akvaariumipoes läks tund nagu alati. Aga Koduextras olid kuskil taga üksteise otsa kuhjatud kohvrid. Kui tegid ühe lahti, oli sees teine ja teise sees kolmas. Sellised liikuva sanga ja ratastega. Tegelikult see polnudki oluline. Määravaks sai lõhn, mis sealt tuli. Avasid ühe, siis teise. Ja seisid vaikselt ning tõmbasid ninaga.
Selline lennujaama oma. Valjuhääldist naise hääl teatab midagi; kuskil sahmivad islamirätikutega naised; istud enne pardale minekut teiste seas ja vaatad läbi klaasseina, kuidas lennukit treppi aetakse; see paigalseis tuuride kogumiseks enne viimast kiirendamist.
Mis tõi kuskilt alateadvusest välja kõik selle, mille kontoris laua taga molutades unustad.
Kummardud vargsi kohvrite kohale ja mõtled, et jätad selle tunde omale meelde.
Niiet tuleb jälle raha koguma hakata.

tore kell

Täna, nagu ka 100-l eelneval hommikul, panin ma JÄLLE une pealt kella kinni ja magasin edasi. Ja magasin sisse.
Kuna enam mitte miski ei aita, siis tuleb ikka 50 taala eest see äratuskell ära osta.
Kui tirisema hakkab, viskab katuse pealt ära. Ja et kell vait jääks, tuleb puzzle hommikul kokku panna :)

maikaga mees

Peale korduvat naabrite vahetust on nüüd mingid näod pidama jäänud.
Olenemata ilmast peab rõdul valvet mingi paks maikaga venelane. Minuvanune. Võib-olla ka mitte, sest pontšikud säilivad kaua noorena.
Kimub suitsu, valvab oma kaubabussi prahti täis armatuurlauda ja passib, kes käib paraadnast sisse-välja. Seda ka pool üks öösel kui maalt tulles autost nänni ülesse tassida.
Täna ütles maika sdrasdvuite.

turnee jäätunud esiklaasiga külmikus

asi sai alguse tegelikult veel varem kui ülemus teatas, et nii, plika, lähed ja vahetad saartel ja haapsalus arvutid ära. aga see oleks hoopis teine jutt.

ametlikult algas kogu jama sellest, et nagu ikka, munesklesin liiga kaua voodis ja loogiliselt lükkusid ka kõik muud asjad edasi ning kella 10:30se hiiumaa praamile kihutasin oma räimega nagu ridari äss. aga tutkit. haapsallu jõudes otsustasin, et ilmselt on praam ammu ilma minuta läinud. ajasin siis tööasjad korda ja kuni järgmise aluse väljumiseni sai linnas ringi tuiata.
loss muidugi rokkis. eriti see, et ma olin ainus turist, kes viitsis sinna lossini jalutada. kui välja jätta üks seal lossihoovis koos lapsega kelgutav paps. veel rohkem rokkis pollarijaoskonna vastas olev linnakaart, mille katteks olev klaas oli nii ära jäätunud, et teadasaamaks, kus üleüldse oled, tuli kõik see jää maha kraapida. ja üle tee pollarid vaatavad reas, et misasja sa seal küll teed.

enivei oli seal hiiumaa praamil mingi imelik roosade maapõskedega tegelane, kes tegi pidevalt asja mu ees istuva muti juurde. neljandal ringil ütles roosapõsk mulle millegipärast tere. mis oli nii eri kahtlane, et varjusin kroonika taha. kroonika ise oli täiesti klassika ning seal mingi majajäetud tüübi inna roosi stiilis soigumine sai top 5 haigema teksti edetabelisse.
hiiumaa tööasjad said nibin-nabin lahendatud ja üks kohalik ütles mulle, et neil ei ole seal saarel selliste cuckoo'de jaoks eraldi asutust (praami õunapõsk). mis tuletas mulle meelde, et kui ma viimati hiiumaal käisin ja praami väljumiseni autoga ringikimades aega parajaks tegin, siis ka miski päss hääletas teeääres ja kui kinni pidasin, siis lihtsalt kukkus lambist sõimama ja röökima. ilmselt väikese kinnise ühiskonna asi - sugulased liiga palju omavahel abiellunud.

hiiumaa-saaremaa praamil imbusid ei-tea-kust välja mingid kolm tüüpi, kes nuiasid end mu räimega kuressaarde kaasa. ütlesin, ise teate millega riskite, salongi ventikas ei käi ringi. tüüpidel oli kama, sest olid midagi sassi ajanud ja kella 9st saadik sadamas munenud ja pimedani praami oodanud. räimes läks asi üsna ruttu täbaraks, sest kolme tüübi väljahingatud õlled udutasid aknad totaalselt ära ja siis läks ilm kah külmaks ja üleüldiselt oli see ikka väga imelik, et üldse kuressaarde jõudsime. autos viidi mind kohe kurssi sellega kuidas mingi hiiumaa mehe hobune oli talvel jääteed ületades merre räimedele söödaks läinud. siis unustas üks kutt veel oma moblafoni tagaistmele ja ma lihtsalt külma kõhuga tegin ulmelise kõne viimasena valitud numbrile, kes osutus mingiks tibinaks. kokkuleppeliselt sai mops kuresaare bussiinfosse viidud.

spa-hotell oli täiesti hämmastav - kõik klienditeenindajad olid eestlased, külalised hommikumantlites ringituiavad soomlased ja mina nagu tulnukas teiselt planeedilt, kes oleks võinud oma trikoo kaasa võtta.

ja hommikuks oli nii mu räim kui ka selle pagaasnikus olnud arvutiasjad täiesti ära külmunud. ja veel kummalisemaks läks asi, kui kolmveerand tundi enne praami väljumist sadamasse jõudes ei mahtunud praamile.
kolmapäeva keskpäeval.
ja siis tuli üle mere mingi plaaniväline ulmeline kahekorruselise autotekiga hiidpraam, mis võttis meid kõik oma suurde metallkõhtu nagu vaal pinocchio.

järgmine päev kontoris avastasin, et kuressaare hotellis käekotti koristades olin oma praamipiletid ära visanud :(

väljaveninud perse ja põlvedega dressipüksid

no mida haige päev.

tööl ei viitsinud üldse olla, hiilisin varem minema autole talverehve alla panema.
ja seal kus ma kogu aeg olen käinud, töllerdas mingi päss ringi ja uuris kõigilt, kas tulid rehve vahetama ja kes suitsetab.

ja kui päss avastas, et kavatsen ise oma masinal rehvid maha võtta, ei pannud ta enam üldse suud kinni ja vatras nagu tatraveski, et kui autoremonditöökojas töötas, siis tema selle viie aasta jooksul ei näinud mitte ühtegi naisterahvast, kes oleks ise oma autol rehve vahetanud. jne. jne. jne.
ja ei ole midagi väsitavamat kui ajada mingid venekeelset autoplära.
igatahes läks lõpuks asi nii kaugele, et jota üritas autoga kaasa imbuda, olenemata sihtpunktist. peale pinnimist tunnistas, et männikule vaja minna ja kas ma viskan ta ära.
küsisin siis, et kas karjääri.

peale seda kadus punamütsike üllatavalt siva minema.

Eesti pask-arhitektidele nuga

sellega on kõik öeldud :(

propeller on kinni jäänud

no mida on! ma olen JÄLLE haige.
põhimõtteliselt on lood nüüd sedapsi, et kopsud on seest köhitud.
hea on see, et reedel ostsin meditsiinilise stuffi ära ja panin end nädalavahetuseks korterisse luku taha. ja nüüd ma siis vedelen mitmendat päeva voodis ning poputan ennast. nokin nina ja logelen. ja vaatan arvutist filme. easy'sid.
aga eesti kliimat ei ole võimalik beatida. isegi kui mingil meeltesegadushetkel mõtled, et on. vaheta oma kinnijäänud salongiventikas ära ning ära sõida novembris lahtise autoaknaga.

steal a porsche

miks mul on tunne, et eestis on meile aastaid haledalt tünni tehtud.

sõps ütles eile õhtul msnnis, et tuli täna saksast. ma siis küsasin, et sul olid JÄLLE vabad päevad ja ta ütles jah ning ise ka ei teadnud, et mille eest. et riigis nimega luxemburg ei lähe nädalavahetused puhkuse sisse. ja kui on nädalavahetusel mingi ulmeline riiklik püha, siis on esmaspäev tööst vaba. ja ma nagu ei saagi üldse aru, et mis vahenditega on sellised heaoluriigid end üldse ülesse ehitanud kui rahval on kogu aeg vabad päevad. asja teeb irooniliseks, et päeval küsis ülemus, et kas tahan järgmine nädal omale vaba päeva. eesti mõistes tähendas see siis seda, et kimad autoga mööda virumaa poode ja vahetad arvutid välja.

tol ööl oleks võinud unes näha, et ma olen monaco kodanik ja mul on vaba päev ja ma sõidan, trikoo seljas, ferrari cabrioga ringi.

tänan kaubamaja lambiosakonna töötajaid (eriti nende partnerkaarti)

täna on übertähtis päev, sest ma ostsin uue trikoo ja olen nüüdsest ametlikult vesiaeroobsis üle basseini mutt. kauaks seda õnne pole antud, sest kaval kloor teeb oma töö ja uued trikood kasvavad peale. niiet las ma siis naudin seda hetke nagu aafrika viimane absoluutne kunn Mswati III oma svaasimaal.
selle vana triksiga oligi juba suht piinlik rahva sekka ilmuda, sest vetteminnes laotus meetriraadiuses laiali.

kui keegi küsiks, mis on õnn, siis täna ma vastaks hoobilt ära

♪♪♪

40 eeki dekreetimineja karu eest

oletame, et näed telkust filmi. sellist seriaali moodi filmi. nii 5-8 osa. ja sa tuled iga reede või laupäeva (haugimälu) õhtul õigeks ajaks koju, et seda etv pealt vaadata. istud vaikselt ja lihtsalt vaatad. isegi raadio ei mängi.

ja siis läheb aastaid mööda.
tulevad teised filmid. ja sa ammu enam ei mäleta sellest seriaalist midagi.

ja ühel heal päeval, mis ei erine mitte millegi poolest teistest, tuleb see kõik meelde.
töö jääb hoobilt pooleli, ülemusele ütled iga asja peale jaja, ignod mingit osakonna aktivisti, kes korjab koridori peal raha kinkimaks dekreetiminejale karu ning tuulad paaniliselt netis ringi ja kirud, et uus-meremaal pole vist üldse internetti ja kodukate tegemine on kiviajas.
lõpuks leiad midagi, mis tundub olevat seriaali nimi. ning aastaarv. ja veel midagi.

kuus aastat hiljem.

Dael'i natüürmordiga puzzle

Kui Rasp ütles, et tagasi tisse maalima, tuli meelde, kuidas Rootsis sai käidud National muuseumis ja seal oli teisel korrusel akti maalimiseks terve saal kinni pandud.
Keset ruumi postamendil seisis naked woman koos soojapuhuriga.
Ja rahvas istus mappidega ringis ümber ja joonistas.
Mida oli hullult sürr läbi ukseklaasi vaadata. Umbes nagu Ki-Duk'i filmis "Bad Guy" oli pimp vaikselt peegli taga ning vaatas toas toimuvat.
Või nagu meie vaatame telkast "Baari" saadet.
Et sa nagu lähed läbi teleka nende ellu, manipuleerid, hääletad, aga lõpuks jääd ikkagi sina lolliks.

Aga seal saalis olid muuseumi kõige sheffimad maalid, mis jäid selle aktimaalimise pärast nägemata :(
Alt muuseumipoest ostsin igaveseks mälestuseks Dael'i natüürmordiga puzzle.

garaažid

Ma mõtlesin siin paari asja.

Esiteks - et ostaks veel ühe garaaži. Ja pühapäevaauto. Ja siis nagu tuju on, ajad vastava käru välja.

Ja teiseks - et ostaks üldse mitu garaaži kokku ja ehitaks sinna mingi lukskorteri.

Lihtsalt niisama.

exivärk

Teate kui hea on puhtjuhuslikult näha tänaval exi, kes on läinud paksuks ja kuidagi laialivalguvalt näruseks.
Oh ei, mitte et mina saledamaks oleks muutunud.
Lihsalt ma sain oma rahu tagasi.
Ja ostsin selle peale paari litsakaid saapaid ;)

avastus

Pole olemas kalleid asju, on lihtsalt vähe raha.

ärge minge poodi

Nagu tavaliselt, sai ostetud hunnik hilpe ja uued saapad ...

kõik on sitasti :(

Koer suri ära, mesilased nõelasid näo nii paiste, et paremat silma peab näost luubiga otsima ja auto salongiradikas läks kolme kuu jooksul kolmandat korda katki ...

klassiõhtu

No mida on teha keska kokkutulekul?
Mitte sittagi!

Sest sa ei saa kaasa rääkida teemal, kuidas kaksikute lapsevanker ei mahu 9-korruselise maja lifti ja sa ei tea midagi rasedusest, sünnitamisest, imetamisest, jalgpallist, ärist, kui mõnus on lapsega kodus istuda, korvpallist, trapetsiaalsetest hauakividest; sellest, kuidas õpilane pakub sulle kontrolltööst läbisaamiseks kanepit; kuidas mees on komandeeringus ja auto seisab niisama maja ees ning autokoolis on tore käia.

Sa lihtsalt istud ja kui järg jõuab sinuni, ütled, et lapsi pole, abielus pole ja vaatad, kuidas need poisid, keda kümme aastat tagasi teadsid, on kuidagi närusteks muutunud. Kes paksuks, kes kiilakaks. Klassiõed on nagu oki-toki. Ja sa ei saa end täis juua, sest tead, et ütled selle kõik neile välja.

Vaatad üle laua klassijuhatajat ja mõtled, et kui inimesed, keda pole kümme aastat näinud, saavad kokku, siis pole mõtet hakata kõiki uusi laule ette laulma. Sa ei jõua iialgi möödunut tasa teha.

Maksad arve ja lahkud.
Mõtled, et järgmisele kokkutulekule võtad tuttava lapse kaasa ja ütled, et see on sinu oma.
Kojuminnes ostad poest ühe viina.

suvi on alanud

Oli tore sünnipäev.
Kõik kolm päeva.

puudujate päevik

Täna, hommikul tööleminnes nagu alati, algas päev sellega, et kangutasin postkastist stuffi välja.

Aga seekord oli boonus.

Naisteajakiri oli kaasa toppinud plastmassvutlari nelja tampooniga. Karp oli miskipärast lahti läinud (postiljon näppis!) ja tampontchikud vedelesid mööda kirjakasti laiali.

Ja siis äkki tuli kõik meelde. Keskkool ja puudujate päevik. Pidevad hilinemised ja varjuna saatev hirm mitte jõuda õigeks ajaks. Dire eest redutamine, sest hiljaks jääda oli karmim kui esimesse tundi üldse mitte kohale ilmuda. Kuidas aineõpetajad pidevalt naersid, ja küsisid, kas me seda puudujate päevikut kunagi kaine mõistusega ka oleme lugenud.

Täna oleks pidanud kirjutama - jäin hiljaks, kuna urgitsesin postkastist tampoone :)

napsubuss

Võiks panna selga kapuutsiga pika musta ürbi, tõmmata pähe pealuu pildiga mask, võtta vikat ja minna välja bussipeatusesse rahvast tülitama. Koputada õlale ja öelda, et ma tulin sulle järgi.

Ainult aja küsimus, millal pollarid mu ära koristaks.

paduarmastus

kui kevad käes ja katus sõidab:
http://www.zone.ee/monnaxile/

vesiaeroobika tapab

muud olulist polegi lisada

p.s. paavst on sakslane

kuidas trollis telefonikaarti maha ärida

Loksun õhtuse trolliga linnast koju ja peale tuleb mingi 35ndates jokkis tüüp. Segab privaatsust ja potsatab kõrvale istuma. Võtab põuetaskust rahakoti, milles on ainult telefonikaart ning sendid.
"Kuule, mul on siin kaart, millel on 20 krooni peal. Ma lähen praegu vanaema juubelile ja oleks raha vaja. Osta ära. Kui ei usu, lähme kuskile putka juurde ja kontrollime."
"Mida ma teen su telefonikaardiga - ma pole sada aastat kaardiga helistanud. Tänapäeval ei tea keegi, kus telefoniputkad asuvad."
"Kle anna 25 eeku - kahe õlu jaoks. Mul on sõbrantsile lille vaja osta."
"Ehee, enne oli vanaema juubel ja nüüd on sõbrantsile lilled. Kuule sa mõtle ka enne, mida sa kokku ajad."
Irvitame mõlemad.
"No anna see kaart siis mõnele sõbrantsile."
"Mida nad teevad selle kaardiga?"
Õnneks tuleb tema peatus.
Kahjuks jääb ta jalgupidi trolli ukse vahele. Müts lendab laia kaarega välja, ise vedeleb selili asfaldil.
Trollis jääb haudvaikseks.
Ja nagu alati sellistel puhkudel, on olemas üks inimene, keda sa mitte kunagi ei näe, aga kes ilmub välja TÄPSELT siis, kui on vaja möliseda. Et siis seekord juhtub sealt peatuses mööduma soliidne vanem naisterahvas, kübar peas, vanempedagoogi-laojuhataja nägu ees.
"Mida te teete! Kuidas te panete trolliuksed kinni ja inimene jääb jalgupidi vahele! Mis tähendab, et on purjus? Ärge seletage midagi - ma nägin kõike! Noor naisterahvas, mida te naerate seal trollis - aidake inimene püstigi."
Karjun vastu, et see oleks viga.
Ja siis nagu poleks asi enam üldse unes ega ilmsi - joodik, selili maas, kes pole i-d ega a-d siiani öelnud, võtab taskust oma rahakoti ja ütleb vanempedagoogile:
"Kuule, osta mu telefonikaart ära!"
Mitte keegi ei saa trollis enam naeru pidama.
Pedagoog vehib käekotiga.
Lõpuks veeretab neoonkollase vestiga trollijuht end rooli tagant välja. Naised vaidlevad, vanempedagoog kõnnib vihaselt kotti õõtsutades minema.
Parm pakub oma telefonikaarti trollijuhile. Viimane saadab ta pikalt ja ronib trolli tagasi.
Selleks ajaks on tüüp end püsti ajanud ja trolli ukse najal karjub mulle, et anna 10 krooni.
Raputan pead.
"Sa kunagi veel kahetsed seda!"
"Ma tean!"

memuaarid

Milline näeks välja "Trainspotting" kui selle oleks kirjutanud Oskar Luts?

õudne postitus

Viimasel ajal iga paganama kord kui satun Apollo raamatupoe kodukale, vilgub seal bänner - "Õudne Eesti". Hargla on miski suvaline ulmevana, kes mõtles, et koguks kokku õudusjutud. Aga ühe raamatu vastu ta kindlalt ei saa. Sest konkurentsitult kõige jubedam raamat on raudselt Arraku illustreeritud "Suur Tõll". Ui ma mäletan, kuidas sai tatikana seda kapis kõikide asjade alla peidetud. Polnud ilgemat pilti, kui lilla vanakurat tagakaanel, ühes silmas kaks silmamuna ja kollane rebu käes ja täpselt selline olek, et kohe ronib pildi pealt tuppa. Maharaiutud peaga sammalduv Tõll paar lehekülge eespool oli poisike.

Milvi Puraviku tehnikaminutid

Tärä!

Tehnikamutt nagu ma olen, räägin transpordist Madagaskaril.

Põhimõtteliselt on nii, et kui oled endale rattad alla saanud, siis kogu su tulevane sisetulek läheb remondi peale. Sest teed on närused. Ja närused on nad põhiliselt vihmade tõttu. Ning taskulamp peab kindlasti kaasas olema, sest pimedaks läheb varakult - nii kella viiest-kuuest on asi nägematu.

Kui on kuiv hooaeg, siis saab masinaga läbi. Kui vihmaperiood, siis jõed ajavad üle ning sillad uhatakse minema. Ja kui sillad uhatakse minema ning oled rikas, siis A-st B-sse lendad lennukiga, kui vaene, siis käid sadamas maad kuulamas, et äkki keegi sõidab piki rannikut kusagile. Võimalik, et leitakse ka hull, kes on nõus autoga sõitma ning kui silda pole, siis äkki saab üle jõe piroogiga.

Kolm esimest päeva ei saanud absoluutselt mitte midagi aru. Et näiteks kuidas mitte omal jalal linna ühest otsast teise saada. Taksoga oleks Madagaskari mõistes raudselt mõttetult palju maksnud ja meie stiilis busse polnud kuskil näha. Kolmanda päeva lõpuks jagasin süsteemi ära ning kadusin pealinnast.

Liiprid olid maas küll, aga rong käis vist ainult ühte linna ja raudteejaama väravad olid nagu lukus kah. Ei tea - kahtlased lood olid selle railway'ga.

Aga jah, põhiline transport oli taxis-brousse, mille kogunemiskohad tuli linnas üles otsida. Samast kohast sai ka nn. busside peale mis olid umbes nagu vene ajal akvaarium-matusebussid. Aga taxis-brousse'd rokksid. Kogunemiskohas oli terve teeäärne täis mikrobusse, sihtkoht esiklaasidel kirjas. Miskist koperatiiviputkast ostsid pileti, kompsud seoti mikroka katusele, munesklesid paar tundi oodata, et masin täis saaks ja sõit läks lahti. Ja kuna teed olid käänulised ja kahtlased, siis miski 350 km sõit võttis koos masina parandamisega aega 10 tundi :) Ma nii tehnikamutt ka pole, et oskaks asja seletada - aga kogu aeg oli sama viga, et ratta juures läks midagi tuksi, nii, et tuli ratas maha võtta ning siis masinal seal all miskit taguda. Amordid või whatever. Ei tea - peab autofännide käest uurima. Igatahes, kui tahtsid õiget ehedat Madagaskarit näha - siis oli taxis-brousse ideaalne transpordivahend - kolistab suvalised Aafrika kolkakülad läbi, veab rummi, kalkuneid, lõppfaasis aidsihaiget, jne. Ja kompse on katusel nii palju, et mikroka seest peab tavaliselt sissevajunud katusepleki tagasi lükkama. Siia juurde veel autojuhtide sügav ja lõplik armastus oma automaki ning kassetikogu vastu :)

Osades linnades on ka pousse-pousse'd ehk rikšad - põhimõtteliselt sõidad nagu tõllas ringi, ainult vedajaks on hobuse asemel inimene. Kui harjunud pole, siis väga veider värk igatahes.

Paadindus oli iseteema. Käisid enam-vähem siis kui paadivanameestele sobis. Paadid ise olid sellised max 12-kohalised jullad. Kuna paar aastat tagasi oli midagi olulist põhja läinud, siis asja karmistati, ning enne jullasse ronimist pidi end kohalikus pollarijaoskonnas arvele võtma. Ja paadis istud, päästevest seljas.

Kohalikud lennukid on enam vähem oki-toki. Aegadel ammustel oli teeninduskvaliteet nii sitt olnud, et Air Madagaskar ristiti Air Mad'iks :) Nüüd on ok. Vist. Lennukid on sellised pisemad - umbes nagu Tallinn-Helsingi vahel sõeluvad. Või siis väikematel liinidel nagu Tallinn-Kärdla oma. Üks oli isegi nii pisike, et kogu lennu sai näha, mida piloodid oma elektroonikaga teevad :)

Vot nii.
Ja ärge tulge kunagi vinguma, et Eesti transport imeb!

käterätik mädaneb kotis ära

Ei ole midagi jubedamat, kui hommikul tööleminnes leida esikust eelmisel õhtul vedelema unustatud ujumiskott :\

saarte värk

pollar viis kaks kutti, kes poppi panid, Kuressaare raamatukogu netist kooli.

head naistepäeva

i äm bäk

vnimanije kõik karvased ja sulelised!

te lihtsalt ei kujuta endale praegu ette - Madagaskar rockib täiesti hullumiseni!!!

never touch the black man's radio!

black=white
radio=snowboard

ja mul pole elu sees kere nii haige olnud, kui täna :(

eks see vanarahvas ikka teadis, mida rääkis kui luuvalupäeva kohe peale vastlapäeva pani :(

women with attitute

bang, no boogie

ufonautika kosmodroom

ui kuidas mulle meeldib võtta garaažist auto ning lihtsalt sõita suvaliselt lambist ringi :) eriti öösel, kui liiklust vähem. hullult chill sedasi maanteel uhada, kaugtuled sees, kedagi vastu ei tule. või siis kuskil linnatuledes inimtühjadel tänavatel. kõik on unised, magavad ning ise roolis nii ärkvel kui veel olla saab. see on umbes nagu poolkogemata astuks mingist pildist sisse, vaatad elu ning asju, ja siis inertsist hoog sees, libised sealt uuesti välja.

mõnus :)

aga paldiski oli aastaga muutunud. ok, tegelt linn oli sama.
aga punase tuletorni juurde oli tekkinud miski ufode kosmosekeskus. mitte ühtegi inimest ning kadakate vahel seitse müstilist tuulegeneraatorit. lumi, meri, raagus oksad ning kosmodroom. ja tiivikud käisid vaikselt sahh-sahh-sahh õhus ringi. ning mitte ühtegi hinge. täpselt selline tunne, et pildil on midagi valesti - pead masina kinni, ronid välja ja ei usu, mida näed. hiidsuured hõbehallid metaljad tiivikud keerutavad oma ringe, ümberringi kõik nii valge, valge. nagu oleks miskit ulmelist kaasa krabanud ja oma polügonile toimetanud.

pärast koju tagasijõudes delfi kirjutas, et maa värises :|

love is in the air :)

maha on sadanud sajandi kõige rockivam lumi ja tunne on, et armu või ära :)
miski sees ütleb, et tuleb tegutseda enne kui ära sulab. et võtta päevast mis võtta annab. ja kuna ma olen klassikaline muneja, siis on digikas IKKA VEEL ostmata ning asi jääb jäädvustamata :(
aga tühja kah - lähen ja tuian siis niisama ringi :)

p.s. mdk, digikas pole saatanast!

aabitsakukk

Islandil ülikoolis ajalugu õppiv klemm Wake küsib: mis jook on Metaxa?
Sone: Islandi rahvusjook

saatan seelikus

asjalood on nüüd niimoodi, et selle fhm-i kalendri, mille ajakirjaga kaasa sain ning kodus seinale ei julgenud panna, vedasin tööle rippuma. kõik olid sigarõõmsad.

tegelt oleks vaja ühte väga funkyt meestepiltidega kalendrit ;) mitte mingit imalat homojama. no! vaid nagu Netcat ütleb - selliste heade tõutunnustega isaste kalendrit. vot sellist asja, kus silm puhkaks peal ning mida naised armastaksid rohkem kui oma meest kodus ;)
aga selle asemel üllitatakse mingit horoskoobijura a'la suurem osa ambureid on alkohoolikud või, et paljud skorpionid lastakse maha voodis (mitte enda omas).

nuvot
mida siin ikka pikalt pläkutada
peab ikka hakkama ise materjali koguma :)

ootan kingitusi

Mõnus on kohata laupäeva hommikul tuttavaid, kes on napilt kuus tundi tagasi leidnud kuskilt meeletult räige veneaegse triikimislaua, selle kõrvale ostnud pitsa ning tüürivad siis rõõmsalt kogu krempliga sõbrale külla :)

lõplik emigreerumine

punased pesakastid on tammsaare pargist kadunud!
vähe sellest, et lõunamaa linnupere ei saagi kirjutada, pole ka meie omadel mõtet tagasi tulla.

kuu oli kuskilt spiidi saanud

kojusõites oli teine nii kollane, madalal ja kõver, et kui saanuks käe üle liiklusmärgi sirutada, oleks kätte saanud.

õiekale jõudes kukkus citymarketisse.

coffee black and egg white

oletame, et on üks tegelane.
omateada mees, tõeline mees - bemm, pappi nagu muda, naine, posh elamine, töökoht edukas firmas.
kuid miskipärast on töökaaslastel asjad temaga teravaks läinud.

ühel päeval peavad see tegelane ning kaks naist minema tööasjus ühte kohta.
siis kui asjad aetud ning vaja autosse istuda, ütleb esimene tsikk tüübile, et nüüd sina istud siin kaheukselises masinas tahaistmele. kui kõik sees, teatab teine tibi, et nüüd, peeter, vaatame mis mees sa oled - me veame su hoovi.
sell mühatab: jajahh
ja naised keeravadki auto hoovi.

macho hakkab autos kiunuma.

the shape of things

iseenesest on see huvitav, et firma maksab palka, kompenseerib ületunnid, auto, komandeeringud ja muud imeasjad - sissetulek peaks okeika olema ning kõik rahul

teisest küljest rebid end hommikuti kraanaga voodist, lahkud kodust kui on veel pime, rabeled tööl, lahkud sealt kui on jälle pime, poes käid ainult suurtes supermarketites, sest need on ainukesena hilja avatud või siis mingis narva statoili bensukas, kus müüja kõnetab sind vene keeles ning poe teine klient on hästiistuvas mantlis ärimees, kes on seal ilmselgelt põhjusel et see koht on ainus 24 h avatud pood. pärast eksled võõra linna võõras parklas, statoili kilekott näpus ja otsides autovõtmeid, muretsedes, et äkki on masin tühjaks tehtud.
et siis uhada koos värska ja jaffa küpsistega läbi öö koju.

isegi rekkajuhid magavad.

õiged naised pesevad svammiga

(backround'iks: on kohad, kus peaaegu kunagi keegi ei räägi omavahel)

niisiis.
esmaspäeval ilmus vesiaeroobsi uus tibin.
oli väga sahmi täis, ütles et nimi on Erle ning küsis, mis minu.
rahvast tuli juurde ja sabin läks veel suuremaks, kui äkki avastas, et on ainus ujumismütsiga ning otsustas, et järgmine kord enam sellega ei tule.
teatas, et ei oska ujuda.
küsis, mida siin üldse tehakse ning mis nuudlid ja atribuutika seal nurgas ripuvad.
oli suuri ettevalmistusi teinud - hullult poshi trikoo ostnud väga cool'i tekstiga - some like it wet.
kui mõni harjutus välja ei tulnud, olid kohe õunapõsed.
trenni lõpus tegime uue aasta puhul basseinis kollektiivse šhampa joomingu - ja mingil x-momendil mõtlesin, et tegelikult ei ole seda hetke olemas - kui ta arvas kahtleval ilmel, et vist ei tohi juua. sest on alles 17.
i-le pandi täpp kui ta kaotas oma kapivõtme suvalisse kilekotti.
kui ma hiljem rimi'st mandariine ostsin, siis kassas makstes oli tunne, et šhampa on totaalselt pähe hakanud ja ma olen maani juua täis :)

p.s. täna tennis ütles ta mulle tsau ;)

ma tahan teada

miks inimesed lasevad end käest ära
lähevad paksuks
muutuvad kidedaks
räägivad ainult rahast
ja sellest, palju neil tööjuures alluvaid on
vinguvad
pool päeva veedavad mööda suitsetades ja mögisedes tühjast-tähjast
lõugavad poes kassa juures, kui õunad on jäänud kaalumata
joovad end pidevalt täis, et siis oleks julgem naistele külje alla ujuda
kekutavad oma mõttetu moblaga
ja veel mõttetuma autoga
ning sellega, palju neil kinnisvara on
peeretavad ühistranspordis
imbuvad järjekorras vahele
jalutavad oma koeri suvalistes kohtades ja kui lumi kaob, peavad kõik hüplema nagu miiniväljal
mõtlevad, et võivad kõike ära osta

vedel tabel 2005

-25 kg
diplomchik
piisavalt finantse, et teha, mis hetkel tundub õige
mõttetud tegelased kuradile saata
ja siis kõik ülejäänud olulised asjad, mille võiks näiteks sümboolselt *-ga tähistada (ega kõike ka ei julge välja kirjutada :\ )

ja kui nüüd väga hingega ulme-wishlist'i edasi arendada:

world peace ;)
sportauto
hullult posh korter näiteks vanalinnas koos selle super musta-punase disainköögiga :)
mingi oma saar - soovitatavalt palmidega kliimas. all alone. kui elu nõmedaks läheb, võiks mingiks perioodiks sinna emigreeruda. ning kui equipment'i ja muud stuffi vaja, saab vajadusel naabersaarele seilata. mul on isegi purjetamispaberid ;)
apartment ny's 5th avenüül (kui saar üle viskab)
loss kuskil euroopas (kui suurlinna tuled üle viskavad)
noh siis veel workplace at wall street
haridus harvardist või oxfordist
ulmelisi finantse ...