kastanid õitsevad

muideks, Frankfurdis on loodus Tallinnast 38 päeva ees ja ma pole ikka veel suutnud puhkusest välja tulla.

linnuvaatleja

pean tunnistama, et kohtasin elus esimest korda tegelast, kes küsides, kust mu füüsiline vorm pärit on, ei läinud ka teisel katsel vesiaeroobika õnge. küsis senikaua, kuni sai vastuse. ametilt oli bioloog-ornitoloog, mis ilmselt oli ka piisav põhjus, miks ma talle käma ajada ei suutnud. ei mäletagi, millal viimati sellised fundamentaalsed jutuajamised olid. selle kõrval kahvatub põmst kogu senine värk.

happevanni panna

ma tahaks öelda sellele Rimi kokale, kes paneb salatitesse majoneesi ja soola, et järgmine kord mõtle järele

let's get real

oh well - leidsin täna oma rõdult mingid võõrad meeste alukad.
mitte nööri peal kuivamas, doh, vaid lihtsalt.
sügisel leidsin palli ja paar aastat tagasi mingi ilge meestekinga.
asjade vahel on vist mingi seos, aga ma olen hetkel liiga väsinud selle väljanuputamiseks.

keedupääsuke

geograafia teeb seda, mida ta alati teinud on.
ma ei saa peale oma egotrippi üldse enam vanale rajale tagasi.
tagasi juba pea kolm nädalat, aga klassikaks saanud tagasituleku tervitustõbi on IKKA alles. see on selline lahe feature, et iga jumala kord kui kuskil kaugemal käin, jään europiidsetesse riikidesse naastes tundmatusse tõppe, mis suvatseb ära kaduda siis kui kodumaal olen jälle jalad alla saanud. üks joogahuviline rääkis selle tähelepaneku peale pika loo kinnistest ja avatud tšakratest.
ja siis veel mingid inimesed, kes tahavad kogu aeg mingeid mõttetuid asju. umbes mingi a'la "Tulnuka" filmi taoline feeling.
ilmselt vajab meditsiinilist sekkumist.