kohvrid

Tuiasin eile peaaegu igas Rocca al Mare poes. Akvaariumipoes läks tund nagu alati. Aga Koduextras olid kuskil taga üksteise otsa kuhjatud kohvrid. Kui tegid ühe lahti, oli sees teine ja teise sees kolmas. Sellised liikuva sanga ja ratastega. Tegelikult see polnudki oluline. Määravaks sai lõhn, mis sealt tuli. Avasid ühe, siis teise. Ja seisid vaikselt ning tõmbasid ninaga.
Selline lennujaama oma. Valjuhääldist naise hääl teatab midagi; kuskil sahmivad islamirätikutega naised; istud enne pardale minekut teiste seas ja vaatad läbi klaasseina, kuidas lennukit treppi aetakse; see paigalseis tuuride kogumiseks enne viimast kiirendamist.
Mis tõi kuskilt alateadvusest välja kõik selle, mille kontoris laua taga molutades unustad.
Kummardud vargsi kohvrite kohale ja mõtled, et jätad selle tunde omale meelde.
Niiet tuleb jälle raha koguma hakata.

tore kell

Täna, nagu ka 100-l eelneval hommikul, panin ma JÄLLE une pealt kella kinni ja magasin edasi. Ja magasin sisse.
Kuna enam mitte miski ei aita, siis tuleb ikka 50 taala eest see äratuskell ära osta.
Kui tirisema hakkab, viskab katuse pealt ära. Ja et kell vait jääks, tuleb puzzle hommikul kokku panna :)

maikaga mees

Peale korduvat naabrite vahetust on nüüd mingid näod pidama jäänud.
Olenemata ilmast peab rõdul valvet mingi paks maikaga venelane. Minuvanune. Võib-olla ka mitte, sest pontšikud säilivad kaua noorena.
Kimub suitsu, valvab oma kaubabussi prahti täis armatuurlauda ja passib, kes käib paraadnast sisse-välja. Seda ka pool üks öösel kui maalt tulles autost nänni ülesse tassida.
Täna ütles maika sdrasdvuite.

turnee jäätunud esiklaasiga külmikus

asi sai alguse tegelikult veel varem kui ülemus teatas, et nii, plika, lähed ja vahetad saartel ja haapsalus arvutid ära. aga see oleks hoopis teine jutt.

ametlikult algas kogu jama sellest, et nagu ikka, munesklesin liiga kaua voodis ja loogiliselt lükkusid ka kõik muud asjad edasi ning kella 10:30se hiiumaa praamile kihutasin oma räimega nagu ridari äss. aga tutkit. haapsallu jõudes otsustasin, et ilmselt on praam ammu ilma minuta läinud. ajasin siis tööasjad korda ja kuni järgmise aluse väljumiseni sai linnas ringi tuiata.
loss muidugi rokkis. eriti see, et ma olin ainus turist, kes viitsis sinna lossini jalutada. kui välja jätta üks seal lossihoovis koos lapsega kelgutav paps. veel rohkem rokkis pollarijaoskonna vastas olev linnakaart, mille katteks olev klaas oli nii ära jäätunud, et teadasaamaks, kus üleüldse oled, tuli kõik see jää maha kraapida. ja üle tee pollarid vaatavad reas, et misasja sa seal küll teed.

enivei oli seal hiiumaa praamil mingi imelik roosade maapõskedega tegelane, kes tegi pidevalt asja mu ees istuva muti juurde. neljandal ringil ütles roosapõsk mulle millegipärast tere. mis oli nii eri kahtlane, et varjusin kroonika taha. kroonika ise oli täiesti klassika ning seal mingi majajäetud tüübi inna roosi stiilis soigumine sai top 5 haigema teksti edetabelisse.
hiiumaa tööasjad said nibin-nabin lahendatud ja üks kohalik ütles mulle, et neil ei ole seal saarel selliste cuckoo'de jaoks eraldi asutust (praami õunapõsk). mis tuletas mulle meelde, et kui ma viimati hiiumaal käisin ja praami väljumiseni autoga ringikimades aega parajaks tegin, siis ka miski päss hääletas teeääres ja kui kinni pidasin, siis lihtsalt kukkus lambist sõimama ja röökima. ilmselt väikese kinnise ühiskonna asi - sugulased liiga palju omavahel abiellunud.

hiiumaa-saaremaa praamil imbusid ei-tea-kust välja mingid kolm tüüpi, kes nuiasid end mu räimega kuressaarde kaasa. ütlesin, ise teate millega riskite, salongi ventikas ei käi ringi. tüüpidel oli kama, sest olid midagi sassi ajanud ja kella 9st saadik sadamas munenud ja pimedani praami oodanud. räimes läks asi üsna ruttu täbaraks, sest kolme tüübi väljahingatud õlled udutasid aknad totaalselt ära ja siis läks ilm kah külmaks ja üleüldiselt oli see ikka väga imelik, et üldse kuressaarde jõudsime. autos viidi mind kohe kurssi sellega kuidas mingi hiiumaa mehe hobune oli talvel jääteed ületades merre räimedele söödaks läinud. siis unustas üks kutt veel oma moblafoni tagaistmele ja ma lihtsalt külma kõhuga tegin ulmelise kõne viimasena valitud numbrile, kes osutus mingiks tibinaks. kokkuleppeliselt sai mops kuresaare bussiinfosse viidud.

spa-hotell oli täiesti hämmastav - kõik klienditeenindajad olid eestlased, külalised hommikumantlites ringituiavad soomlased ja mina nagu tulnukas teiselt planeedilt, kes oleks võinud oma trikoo kaasa võtta.

ja hommikuks oli nii mu räim kui ka selle pagaasnikus olnud arvutiasjad täiesti ära külmunud. ja veel kummalisemaks läks asi, kui kolmveerand tundi enne praami väljumist sadamasse jõudes ei mahtunud praamile.
kolmapäeva keskpäeval.
ja siis tuli üle mere mingi plaaniväline ulmeline kahekorruselise autotekiga hiidpraam, mis võttis meid kõik oma suurde metallkõhtu nagu vaal pinocchio.

järgmine päev kontoris avastasin, et kuressaare hotellis käekotti koristades olin oma praamipiletid ära visanud :(

väljaveninud perse ja põlvedega dressipüksid

no mida haige päev.

tööl ei viitsinud üldse olla, hiilisin varem minema autole talverehve alla panema.
ja seal kus ma kogu aeg olen käinud, töllerdas mingi päss ringi ja uuris kõigilt, kas tulid rehve vahetama ja kes suitsetab.

ja kui päss avastas, et kavatsen ise oma masinal rehvid maha võtta, ei pannud ta enam üldse suud kinni ja vatras nagu tatraveski, et kui autoremonditöökojas töötas, siis tema selle viie aasta jooksul ei näinud mitte ühtegi naisterahvast, kes oleks ise oma autol rehve vahetanud. jne. jne. jne.
ja ei ole midagi väsitavamat kui ajada mingid venekeelset autoplära.
igatahes läks lõpuks asi nii kaugele, et jota üritas autoga kaasa imbuda, olenemata sihtpunktist. peale pinnimist tunnistas, et männikule vaja minna ja kas ma viskan ta ära.
küsisin siis, et kas karjääri.

peale seda kadus punamütsike üllatavalt siva minema.

Eesti pask-arhitektidele nuga

sellega on kõik öeldud :(

propeller on kinni jäänud

no mida on! ma olen JÄLLE haige.
põhimõtteliselt on lood nüüd sedapsi, et kopsud on seest köhitud.
hea on see, et reedel ostsin meditsiinilise stuffi ära ja panin end nädalavahetuseks korterisse luku taha. ja nüüd ma siis vedelen mitmendat päeva voodis ning poputan ennast. nokin nina ja logelen. ja vaatan arvutist filme. easy'sid.
aga eesti kliimat ei ole võimalik beatida. isegi kui mingil meeltesegadushetkel mõtled, et on. vaheta oma kinnijäänud salongiventikas ära ning ära sõida novembris lahtise autoaknaga.

steal a porsche

miks mul on tunne, et eestis on meile aastaid haledalt tünni tehtud.

sõps ütles eile õhtul msnnis, et tuli täna saksast. ma siis küsasin, et sul olid JÄLLE vabad päevad ja ta ütles jah ning ise ka ei teadnud, et mille eest. et riigis nimega luxemburg ei lähe nädalavahetused puhkuse sisse. ja kui on nädalavahetusel mingi ulmeline riiklik püha, siis on esmaspäev tööst vaba. ja ma nagu ei saagi üldse aru, et mis vahenditega on sellised heaoluriigid end üldse ülesse ehitanud kui rahval on kogu aeg vabad päevad. asja teeb irooniliseks, et päeval küsis ülemus, et kas tahan järgmine nädal omale vaba päeva. eesti mõistes tähendas see siis seda, et kimad autoga mööda virumaa poode ja vahetad arvutid välja.

tol ööl oleks võinud unes näha, et ma olen monaco kodanik ja mul on vaba päev ja ma sõidan, trikoo seljas, ferrari cabrioga ringi.

tänan kaubamaja lambiosakonna töötajaid (eriti nende partnerkaarti)

täna on übertähtis päev, sest ma ostsin uue trikoo ja olen nüüdsest ametlikult vesiaeroobsis üle basseini mutt. kauaks seda õnne pole antud, sest kaval kloor teeb oma töö ja uued trikood kasvavad peale. niiet las ma siis naudin seda hetke nagu aafrika viimane absoluutne kunn Mswati III oma svaasimaal.
selle vana triksiga oligi juba suht piinlik rahva sekka ilmuda, sest vetteminnes laotus meetriraadiuses laiali.

kui keegi küsiks, mis on õnn, siis täna ma vastaks hoobilt ära

♪♪♪

40 eeki dekreetimineja karu eest

oletame, et näed telkust filmi. sellist seriaali moodi filmi. nii 5-8 osa. ja sa tuled iga reede või laupäeva (haugimälu) õhtul õigeks ajaks koju, et seda etv pealt vaadata. istud vaikselt ja lihtsalt vaatad. isegi raadio ei mängi.

ja siis läheb aastaid mööda.
tulevad teised filmid. ja sa ammu enam ei mäleta sellest seriaalist midagi.

ja ühel heal päeval, mis ei erine mitte millegi poolest teistest, tuleb see kõik meelde.
töö jääb hoobilt pooleli, ülemusele ütled iga asja peale jaja, ignod mingit osakonna aktivisti, kes korjab koridori peal raha kinkimaks dekreetiminejale karu ning tuulad paaniliselt netis ringi ja kirud, et uus-meremaal pole vist üldse internetti ja kodukate tegemine on kiviajas.
lõpuks leiad midagi, mis tundub olevat seriaali nimi. ning aastaarv. ja veel midagi.

kuus aastat hiljem.