suru nina vastu radikat

selletalvine tatimootor ja köhapasun on ausalt öeldes surmani väsinud.
nii neetult väsinud, et see pole enam normaalne.
terve talve jooksul 3,5 nädalat köhimata olla on ju veidi vähe või mis.

kelk sai ostetud. nu ja seda oli ainult üheks korraks. pealekauba läks teine katki kah. kahe köha vahele mahtus veel ka snowtubbikene, aga temal polnud isegi õnne saada täispuhutuks. lumelauast ei julge üldse kirjutada :(

nu ja seoses kõige selle jamaga mu Honduurase trussikute projekt ka ei kipu eriti edenema.

benss 5-liitrises kanistris

ema ostis suvel muruniiduki.
siis aga avastas, et ei tema julge benssu suvilas hoida ja peitis selle tikripõõsasse.
no aga sügisel kukkusid lehed maha ja kõik nägid, et kanister on seal.
peale seda otsustati, et kanister talvitub linna garaažis.

mehed emme põlles kinni

avastasin netist mingi 30-aastase depressiiviku blogi.
seal ikka käib täielik hala, et naisi ei saa ja kui saab, siis ainult proste, kellele peab maksma. ja kuna kõik on nii perses, siis kolib vanemate juurde tagasi ja varsti läheb üldse välismaale. nüüd on tüüp jõudnud otsusele, et enne naist ei võta, kui viimane teeb süüa vähemalt sama hästi kui ema.
kirsina tordil käib seal yks neiukene teda lohutamas, tüüp tõukab ta ära, tibin samal ajal hõiskab oma blogis, et kõik on fantast ja keegi saatis töö juurde lilli ja siis haliseb tüüp tibi blogis edasi. iseenesest selline huvitav nõiaring.
ükspäev kirjutasin sinna ühe kommi, mis osutus sellele touchy'le tüübile ilmselt viimaseks piisaks karikas, sest enam ma oma töö ip pealt sinna uusi komme lisada ei saa :)

munalaskme

seni, kuni targem annab järele,
annab kavalam peksa

britni on normaalne mutt!

naistel ongi nii, et kui on mingi raskem periood või vaja taagast lahti saada, siis minnakse juuste kallale.
nagu omamoodi rituaalne vabanemine.
proovitud.
töötab.

võnge puudub

tegelikult algas kogu jama Wintersonist. sest tõepoolest võiks olla nagu imeilus Hera. nii ilus, et isegi Heraklese-sugune pätt sooviks, et ta oleks habeme ära ajanud.
palju asju võiks olla.
aga sittagi.
ja selle Maripuu-laadsete mamslite teema tõi mulle meelde fotograafi külastus.
teate, kui ikka midagi ei ole, siis seda ka ei tule ja pilte ümbrikust väljavõttes pole mõtet karjatada. nagu ka Laika jääb universumi lõpuni oma sputnikuga orbiidile tiirutama.

ruudukujulised moorid

kunagi sai pinginaabriga jõutud äratundmiseni, et meie etaloniks on Maret Maripuu.
kehaliselt ma mõtlen.
et ükskõik kui halvasti meil läheb ja kui paksud parajasti oleme, siis Maripuu on meie tõkkepuu või midagi sellelaadset.
nüüd on asjad niikaugel, et ennast petta pole enam mõtet: iga vaal kohtub oma püüdjatega varem või hiljem.

kunst on kunstis kunsti näha

teate, täna on üks neid haruldasi päevi, kus mu aastaid vastuseta jäänud küsimused saavad lõpuks ometi vastuse

poolik jenkki pakk

ja mul on "Reckless'i" viimane plaat siiamaani vaatamata!
arvestades kõike seda eelnevat kahtlemist, ebakindlust, munemist, otsustamist ning ootamist ja lõpuks tohutu tuhinaga postkontorisse jooksmist.
see kõik on natuke sado maso tunde moodi juba.
a selline positiivne sado maso :)

49.90

maika on ikka väga julge mees.
hoiab oma kelku koridoris.
paar aastat tagasi oleks see 5 minuti jooksul ära varastatud.

google is my bitch

ebakindlad problemaatikud teevad ebaõigeid otsuseid, kas siis kommileti ees või kassasaba alguses

sõnumitooja lastakse tavaliselt maha

on asju, millest mitte teadmine on parem kui teada saamine