Paide alla metroo ehitamine

Do you ever get the funny feeling that something is going down behind the scenes but you are totally clueless?

i want my last years back

noored esmakursuslased rockivad!
poistel on veel kõik juuksed peas ja kõhtu pole ette tekkinud. tüdrukutel on veel korralik käekiri ning kortsudeta silmaümbrus ja pole ka jõudnud vormist välja minna. viimase aasta omadel või siis neil, kes on igavikuliselt kaua koolis rippunud, on mõnel pea hall või mis veel hullem - pooled juuksed peast läinud. ja millise tohutu õhinaga esmakursuslased raamatukogust valesid raamatuid võtavad :) aga noh, kui vigu ei tehta, ei tehta põmst midagi ja pole ka vaja neid kurssi viia, mida võtma peaks. las uurivad elu :)
aga tõsi ta on. koos lapsepõlvega kaob ka võime millesti tõeliselt vaimustuda. sellepärast ma ei tahagi täiskasvanuks saada.

p.s. ja ruudulised flanellpluusid on taas liikvel!

asking for trouble

põhimõtteliselt on kõik võimalik

an old habit from ballet class

kes ei taha oma hammastest ilma jääda, tehku oma võileivad ise

harjutamine teeb meistriks

sushi tuleb iga korraga järjest paremini välja.
et ei ole enam mingi vedel junn!
vaid sellest on asja saanud.
kusjuures nüüd kui ma tehnikat valdan, on tekkinud uus küsimus.
et millega on põhjendatud poes müüdava sushi hind.
mingi väike karp, umbes 6 tükki sees ja hind on 91 eeku :O

go Mozart

Leopoldil, tublil töötajal, nagu meil kõigil, olid omad vead. Tööle jõudis ta enamasti 12-13-ks ja kadus 15. Mingit üliolulist projekti tegi nähtava tulemuseta aastaid. Kollektsioneeris pahna keskmisest tugevalt rohkem, ajades sellega oma toanaabri viimase piirini närvi. Kui lõpuks ära läks, visati ta toast muude asjade hulgas minema kingaladu ja kuid karpides vedelenud pitsad. Uues kohas olla Leopold kuu-poolteist oma pingelist kahetunnist graafikut edendanud ja siis leffa-leffa saanud.
Mingil hetkel anti Leopoldi telefon Onu Raivole paariks päevaks kasutada. Ükskord Onu Raivo siis mainis, et selles telefonis oli hommikune äratus kella 11-ks pandud.

Ida-Virumaa biznizplän

see on absoluutselt ära tõestatud, et autoga ringi sõites jääb ikka täiesti eluvõõraks.

bussijaama saabub narva-sillamäe-jõhvi-kohtla-järve buss. niipea kui peatub, lendab uksest välja segipekstud näoga narkar. raha kerjama. ainult naistelt.ilmselt oli tüübil mingi plaan, et enne bussijaamast uttu ei tõmba kui 100 eeku käes. kahjuks lihtsalt ei viitsinud tol hetkel lolli mängida ja uurida, mis lugu tal mulle rääkida oleks olnud.

pauksonite koer

seoses selle lumega leidis kinnitust seos minu lumelabida ja talveilma vahel. et sel hetkel, kui ma selle omal pagassist välja tõstan, sajab lumi maha ja niipea kui tagasi panen, sulab ära. eelmine aasta oli täpselt sama jama. kusjuures neid värke on veel. nii et nüüd hakkan pauksonite koera projekti raames tegelema ennustamise ja muu voodooga. aunaste tütrel oli telekas miski nõidade saade - peaks laskma end linti võtta.

läks ja laulis

i cannot believe this

niipea kui kaeblema hakkasin, tuli lumi kohe maha, kõik sõitsid hoobilt nagu idioodid ja siis kadus see neetud lumi ülejärgmine päev jälle ära.ja ma ei jõudnud absull mitte kui midagi ette võtta.

allanullitalv

tuleb see neetud lumi ükskord maha ka juba või ei tule?

trepid, mis ei vii mitte kuhugi

mõni päev on imelik.

päevakavas kinkide ostmine, aga kui uksest välja saad, vaatad, et see on küll aasta kõige imelikum päike ning otsustad, et jõulud võivad oodata.

keeradki teise suunda ja kruiisid ebamäärase sihiga ning mingil hetkel avastad, et oled sattunud sinnakanti, kus ema vene ajal töötas ja sind endaga tööle kaasa võttis. mõtled, et vaatad asja üle ja see maja on alles! küll palju pisem, aga ikkagi alles. isegi see aken, kus sai kõõlutud, on veel olemas, küll uute ribikardinatega. puhvet, mille ees jõlkudes viinerilaadungi saabumist passisid, on kinni müüritud. ja need lehised, mille all mingi laupäevaku korras lehti riisusid, on ka elus ja megapikaks kasvanud. samamoodi pargipuud. lao hoovi värav on kõige trööstitum värav üldse ning taamal veavad mingid lohhid käruga metalli ja vaatavad, et mida sina vaatad. naabruse kortermaja on ka täpselt sama värvi mis 25 aastat tagasi. üllatusega leiad, et sellel kohal on ka aadress, mis on Tallinna linna kõige uskumatum aadress üleüldse. mitte sittagi pole muutunud, kõik on jäänud täpselt nii nagu aastakümneid tagasi, ainult sina olen suureks kasvanud ja nemad väikeseks jäänud.

mis aga tõeliselt üllatab, ongi avastus, et kui väike oli maailm siis ja mis on nüüd. pood on baariks tehtud ja majade vahel oli vist mingi ehitis olnud, mida sa ei mäleta ning millest on järgi jäänud ainult trepid. never ei teadnud, et ühel pool on sellised eramajad ja ülisalajane tee nende vahel, mida pole ühelgi kaardil. ja teisel pool puumajad, millede ees istuvad väljatassitud diivanitel inimesed ja joovad teed. detsembrikuu lõpus, kujutate ette! mõni muhe koer, kes longib ringi. ja seal on alles munakividest teed! kuigi sa ei saa aru, kuhu need viivad. ja kas need inimesed ise ka teavad, milline miljonieurone vaade merele neil on.

aga tühja ma teile ütlen, kus see koht asub :)

põmst läks asi nii, et selleks ajaks, kui ma sealt minema sain, oli SEE pood, kuhu vaja minna oli, kinni pandud.