ufonautika kosmodroom

ui kuidas mulle meeldib võtta garaažist auto ning lihtsalt sõita suvaliselt lambist ringi :) eriti öösel, kui liiklust vähem. hullult chill sedasi maanteel uhada, kaugtuled sees, kedagi vastu ei tule. või siis kuskil linnatuledes inimtühjadel tänavatel. kõik on unised, magavad ning ise roolis nii ärkvel kui veel olla saab. see on umbes nagu poolkogemata astuks mingist pildist sisse, vaatad elu ning asju, ja siis inertsist hoog sees, libised sealt uuesti välja.

mõnus :)

aga paldiski oli aastaga muutunud. ok, tegelt linn oli sama.
aga punase tuletorni juurde oli tekkinud miski ufode kosmosekeskus. mitte ühtegi inimest ning kadakate vahel seitse müstilist tuulegeneraatorit. lumi, meri, raagus oksad ning kosmodroom. ja tiivikud käisid vaikselt sahh-sahh-sahh õhus ringi. ning mitte ühtegi hinge. täpselt selline tunne, et pildil on midagi valesti - pead masina kinni, ronid välja ja ei usu, mida näed. hiidsuured hõbehallid metaljad tiivikud keerutavad oma ringe, ümberringi kõik nii valge, valge. nagu oleks miskit ulmelist kaasa krabanud ja oma polügonile toimetanud.

pärast koju tagasijõudes delfi kirjutas, et maa värises :|