kuidas trollis telefonikaarti maha ärida

Loksun õhtuse trolliga linnast koju ja peale tuleb mingi 35ndates jokkis tüüp. Segab privaatsust ja potsatab kõrvale istuma. Võtab põuetaskust rahakoti, milles on ainult telefonikaart ning sendid.
"Kuule, mul on siin kaart, millel on 20 krooni peal. Ma lähen praegu vanaema juubelile ja oleks raha vaja. Osta ära. Kui ei usu, lähme kuskile putka juurde ja kontrollime."
"Mida ma teen su telefonikaardiga - ma pole sada aastat kaardiga helistanud. Tänapäeval ei tea keegi, kus telefoniputkad asuvad."
"Kle anna 25 eeku - kahe õlu jaoks. Mul on sõbrantsile lille vaja osta."
"Ehee, enne oli vanaema juubel ja nüüd on sõbrantsile lilled. Kuule sa mõtle ka enne, mida sa kokku ajad."
Irvitame mõlemad.
"No anna see kaart siis mõnele sõbrantsile."
"Mida nad teevad selle kaardiga?"
Õnneks tuleb tema peatus.
Kahjuks jääb ta jalgupidi trolli ukse vahele. Müts lendab laia kaarega välja, ise vedeleb selili asfaldil.
Trollis jääb haudvaikseks.
Ja nagu alati sellistel puhkudel, on olemas üks inimene, keda sa mitte kunagi ei näe, aga kes ilmub välja TÄPSELT siis, kui on vaja möliseda. Et siis seekord juhtub sealt peatuses mööduma soliidne vanem naisterahvas, kübar peas, vanempedagoogi-laojuhataja nägu ees.
"Mida te teete! Kuidas te panete trolliuksed kinni ja inimene jääb jalgupidi vahele! Mis tähendab, et on purjus? Ärge seletage midagi - ma nägin kõike! Noor naisterahvas, mida te naerate seal trollis - aidake inimene püstigi."
Karjun vastu, et see oleks viga.
Ja siis nagu poleks asi enam üldse unes ega ilmsi - joodik, selili maas, kes pole i-d ega a-d siiani öelnud, võtab taskust oma rahakoti ja ütleb vanempedagoogile:
"Kuule, osta mu telefonikaart ära!"
Mitte keegi ei saa trollis enam naeru pidama.
Pedagoog vehib käekotiga.
Lõpuks veeretab neoonkollase vestiga trollijuht end rooli tagant välja. Naised vaidlevad, vanempedagoog kõnnib vihaselt kotti õõtsutades minema.
Parm pakub oma telefonikaarti trollijuhile. Viimane saadab ta pikalt ja ronib trolli tagasi.
Selleks ajaks on tüüp end püsti ajanud ja trolli ukse najal karjub mulle, et anna 10 krooni.
Raputan pead.
"Sa kunagi veel kahetsed seda!"
"Ma tean!"