klassiõhtu

No mida on teha keska kokkutulekul?
Mitte sittagi!

Sest sa ei saa kaasa rääkida teemal, kuidas kaksikute lapsevanker ei mahu 9-korruselise maja lifti ja sa ei tea midagi rasedusest, sünnitamisest, imetamisest, jalgpallist, ärist, kui mõnus on lapsega kodus istuda, korvpallist, trapetsiaalsetest hauakividest; sellest, kuidas õpilane pakub sulle kontrolltööst läbisaamiseks kanepit; kuidas mees on komandeeringus ja auto seisab niisama maja ees ning autokoolis on tore käia.

Sa lihtsalt istud ja kui järg jõuab sinuni, ütled, et lapsi pole, abielus pole ja vaatad, kuidas need poisid, keda kümme aastat tagasi teadsid, on kuidagi närusteks muutunud. Kes paksuks, kes kiilakaks. Klassiõed on nagu oki-toki. Ja sa ei saa end täis juua, sest tead, et ütled selle kõik neile välja.

Vaatad üle laua klassijuhatajat ja mõtled, et kui inimesed, keda pole kümme aastat näinud, saavad kokku, siis pole mõtet hakata kõiki uusi laule ette laulma. Sa ei jõua iialgi möödunut tasa teha.

Maksad arve ja lahkud.
Mõtled, et järgmisele kokkutulekule võtad tuttava lapse kaasa ja ütled, et see on sinu oma.
Kojuminnes ostad poest ühe viina.