bingosid bongotamas

kuid hiljem ehk mis siis meelde jäi.

kuidas ma jäin Hanois kohe saabumise päeval haigeks ja otsustasin, et sedasi see asi nüüd küll ei jää. et lõuna pool on soojem. ja kuidas ma Saigonis ööpäev otsa hotellis koomas vedelesin. ja siis saare peale päevitama lendasin. sest muud varianti polnud enam lihtsalt köhast lahtisaamiseks olemas. väga muhe saar oli kusjuures :) kuidas seosetult rolleriga mööda saart ringi kimasin. ja kui kuum ikka see liiv oli. sujuv rollerivend. jugoslaavia sõpruskohtumine oli päris huvitav ja elukutselised massöörid. ja restotamine. ja saigoni turg. no kuku pikali.
ja siis ma otsustasin, et sedasi see puhkus nüüd küll ei pea lõppema. et seekord sellist Uus-Meremaa kudemist ei tule. ja nii ma tegin viisa, ostsin piletid ja lendasin Kambodžasse.
ja teate, see Kambodža oli ikka hullult lahedam kui Vietnam. vietnamlased on kuidagi vaoshoitumad ja rohem pinges, aga punastel khmeridel ikka veri vemmeldab ja pole need buddha mungad nii vagad midagi :) phnom penh rokkis. linn ise, inimesed seal sees. kõik see kompott. oi ja siis siem reap. angkor. kuku pikali, mida ikka on ennemuistsetel aegadel džunglisse ehitatud. ilmselt on kõigepealt osa džunglit maha võetud, et üleüldse midagi ehitada, siis kivid kohale veetud jne. ülikõva värk. ja nüüd siis taas saab ring täis ja džungel neelab värgi jälle endasse. nii neetult kahju oli Kambodžast tagasi Vietnamisse lennata. ja boksipeatus Laos oli ka omamoodi huvitav - inimesed olid kõik kuskile kadunud ja kui mõni oligi alles, siis ega nad kriipsuvõrra ei naeratanud. shopping hanois. krt, ikkagi ei maksa kunagi kõhelda - ma oleksin ikkagi pidanud SELLE pildi ära ostma. ja hinnad. mis maailmapaigas ma saaksin veel taksoga sõita 35 kilti 65 eeku eest?
noh ja tagasitulles lennukis täiesti ulmeline Vietnami tsikk, kes lendas Moskvasse õppima ja rääkis vene keelt. ja kuidas venelased lennukis tinunni panid - kalamari ja vodka ikka möllasid väga tugevalt. moskva lennujaamas tšehhi kuttide taasnägemine :) ja lahe teadmine, et gostinitca maksaks 200 taala - et sellisel juhul on vist parem ikkagi ööbida omal käel lennujaamas. mis oli kõige sürreaalsem lennujamas magamine üldse. tol hetkel tundus, et Cheremetjevo ongi mu kõige kohutavam airport sleeping. aga hommik näitas, et ega ikka ei olnud küll. et tegelikult oli väga tore. et kõik on kättevõtmise asi ja sõltub, mis nurga all asju vaadata. Charles de Gaulle on ikka top1. negatiivses mõttes. ja ma siiski arvan, et meelis lao võiks moskvas käia oma eralennukiga. sest nagu ei taha, et miskid kriminaalid võtaksid lennuki Lao kättesaamiseks maha ja juhtumisi oleksin mina ka seal sees. a no biznis class rokkis. kuigi lõpuni jäi arusaamatuks, kuidas ma nii minnes kui ka tulles sinna sattusin. arusaamatuks jäi ka Estonian Air'i Tallinn-Moskva lennugraafiku tihedus. tore oli teadmine, et need teatud ravimid, mis meil on retseptiga, pole seda venemaal teps mitte. ja tallinna lennujaam on ikka maailma toredaim. sest on maailmas ikka järjest vähem neid kohti, kus sa oma pakid nii siva kätte saad :) ja vähe ülbe taksoga treppisõit :)
aga vahet pole - ükskõik kui peenike valge sa siin olla võid, aasias oled raudselt suur lodeva kehaga valge. ei aita siin päevitamine ega midagi. samas veider, kuidas kõik kes on tumedad, kollased või jumal teab mida, ihaldavad seda valge inimese staatust. mis on iseenesest jama. sest valge rass saab juba praegu pea igal elualal teistelt pika kaikaga pähe.
aga peale seda egotrippi on kõik väga bro.