trepid, mis ei vii mitte kuhugi

mõni päev on imelik.

päevakavas kinkide ostmine, aga kui uksest välja saad, vaatad, et see on küll aasta kõige imelikum päike ning otsustad, et jõulud võivad oodata.

keeradki teise suunda ja kruiisid ebamäärase sihiga ning mingil hetkel avastad, et oled sattunud sinnakanti, kus ema vene ajal töötas ja sind endaga tööle kaasa võttis. mõtled, et vaatad asja üle ja see maja on alles! küll palju pisem, aga ikkagi alles. isegi see aken, kus sai kõõlutud, on veel olemas, küll uute ribikardinatega. puhvet, mille ees jõlkudes viinerilaadungi saabumist passisid, on kinni müüritud. ja need lehised, mille all mingi laupäevaku korras lehti riisusid, on ka elus ja megapikaks kasvanud. samamoodi pargipuud. lao hoovi värav on kõige trööstitum värav üldse ning taamal veavad mingid lohhid käruga metalli ja vaatavad, et mida sina vaatad. naabruse kortermaja on ka täpselt sama värvi mis 25 aastat tagasi. üllatusega leiad, et sellel kohal on ka aadress, mis on Tallinna linna kõige uskumatum aadress üleüldse. mitte sittagi pole muutunud, kõik on jäänud täpselt nii nagu aastakümneid tagasi, ainult sina olen suureks kasvanud ja nemad väikeseks jäänud.

mis aga tõeliselt üllatab, ongi avastus, et kui väike oli maailm siis ja mis on nüüd. pood on baariks tehtud ja majade vahel oli vist mingi ehitis olnud, mida sa ei mäleta ning millest on järgi jäänud ainult trepid. never ei teadnud, et ühel pool on sellised eramajad ja ülisalajane tee nende vahel, mida pole ühelgi kaardil. ja teisel pool puumajad, millede ees istuvad väljatassitud diivanitel inimesed ja joovad teed. detsembrikuu lõpus, kujutate ette! mõni muhe koer, kes longib ringi. ja seal on alles munakividest teed! kuigi sa ei saa aru, kuhu need viivad. ja kas need inimesed ise ka teavad, milline miljonieurone vaade merele neil on.

aga tühja ma teile ütlen, kus see koht asub :)

põmst läks asi nii, et selleks ajaks, kui ma sealt minema sain, oli SEE pood, kuhu vaja minna oli, kinni pandud.