ükspäev helistas mulle üks väga entusiastlik usklik. selline tubli usa-lane, kes on võtnud vaevaks eesti keelt purssida. mormoon või kes ta oli. need, kes peavad laia ilma minema oma värki levitama. küsis, et mida ma usust arvan. ütlesin, et midagi ei arva. et elu sujub enamasti iseenesest ja mina väga vahele segama ei pea. a ma ei viitsinud taga üldse usust rääkida. hoopis uurisin, et kas nad tõesti peavad selle keele ära õppima, kuhu nad missioonile suunduvad. ta väitis, et ei pea. siis küsisin, et kust üldse tuli selline briljantne idee eestisse tulla - et eesti on ju religiooni suhtes kõige ükskõiksem koht maamuna peal. ja tüüp ütles, et talle tundub ka nii. aga lõpuks ta väsis ikka väga ära ja suht kindel, et edaspidi helistab kellelegi teisele.
a see tõi mulle meelde mu vana ülemuse, kes oli kuskil Balti jaama juures mingi usuperekonna kätte sattunud ja nood olid talt küsinud, et kas teie meelest pole maailmas liiga palju katastroofe ja sõdasid. Ülemus oli vastanud, et kahju, rohkem võiks olla. selle peale oli naispool halisema hakanud.
ja siis teine lugu oli see, kuidas mingid vahitornlased olla tulnud Juku-Kalle Raidi ukse taha ja alasti Merle Jääger oli ukse lahti teinud. vahitornlased olid ajakirjad laiali loopinud ja sajatades minema jooksnud.
Sunday, November 16, 2008
ai sa kurat
Posted by tiff at 21:21
Labels: jollerikii
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment