keedupääsuke

geograafia teeb seda, mida ta alati teinud on.
ma ei saa peale oma egotrippi üldse enam vanale rajale tagasi.
tagasi juba pea kolm nädalat, aga klassikaks saanud tagasituleku tervitustõbi on IKKA alles. see on selline lahe feature, et iga jumala kord kui kuskil kaugemal käin, jään europiidsetesse riikidesse naastes tundmatusse tõppe, mis suvatseb ära kaduda siis kui kodumaal olen jälle jalad alla saanud. üks joogahuviline rääkis selle tähelepaneku peale pika loo kinnistest ja avatud tšakratest.
ja siis veel mingid inimesed, kes tahavad kogu aeg mingeid mõttetuid asju. umbes mingi a'la "Tulnuka" filmi taoline feeling.
ilmselt vajab meditsiinilist sekkumist.